Trickster Magazine

➼ On 2025 ja kõige keskmes paistab olevat efektiivsus – vorm on paratamatult tagaplaanile jäänud. Inimestest ei oodata enam keeleilu või sõnaseadmist, näiteks koolieelikuna miljonäriks saanud Donald Trumpist või tehnomogul Elon Muskist ei eeldaks tõttöelda kirjaoskustki. Ka seos inimese ‘’sotsiaalse klassi’’ ja kauni keelekasutuse vahel tundub olevat palju lõdvem võrreldes eelmise sajandiga. Kõrvutades miljardäride sõnavõtte vähe võtuste meeste omadega kõrtsi ees, suurt vahet ju ei tee… Milline on teie meelest seos keele ja sotsioloogiliste markerite vahel?

Keelekasutus annab tunnistust inimese südameharidusest, see ei sõltu tingimata sotsiaalsest klassist. Sünnipaiga hõngu mõnikord siiski aimub – seegi südamest.

➼ Tõlkija Maria Esko on öelnud, et kõnekeel on nagu kajakas: oleme harjunud, et ta alati kusagil ringi lendab, aga jama on siis, kui ta paberile maandub. Kas ja kuidas tõlkija seda lärakat taltsutama peaks? Kas võib olla nii, et kõnekeel on kaunis vaid kõnes?

Kõnekeel võib olla imekaunis, aga samas alati ei pruugi – oleneb kõnelejast. Kuigi mõnikord muundub see, mis kuuldes kõrva kriibib, paberil jälle kummastavalt kujundlikuks. Kõnekeele kiire muutumine aga seab tõlkija tihti päris keeruliste valikute ette.

➼ Kas selleks, et tõlkida kõnekeelt, on seda ka kuskilt ammutada vaja? Kui jah, siis millised on teie kanalid? 

Tänapäeval paraku üsna ahtad. Kooliajal oli tutvusringkond palju mitmekesisem ja keeleliselt rikkalikum.

➼ Mina kasutan slängi ja kõnekeelt tihti ka kirjas… Mulle lihtsalt tundub, et siirus on olulisem kui reeglid. Teiste puhul otsin aga märke sellest, et nad teevad seda teadlikult ehk tunnevad keelereegleid, aga valivad kirjutada mitte-päris-korrektselt. See on minust äärmiselt silmakirjalik, aga vast ei ole ma ainus. Kuidas teie slängi ja kõnekeelega ümber käite? 

Täiesti nõus, vahetu suhtlus on võrratult väärtuslikum kui reeglites püsimine. Kõnekeelt olen ehk kõige konkreetsemalt kasutanud ammuses luuletuses “Etüüd kaubamajast”, mis ilmus “Päevapiltides” 1978. Aga üksikuid sõnu kirjutan mõnikord meelega veidi väändunud viisil. Eks seda on teinud ja teevad mitmed teisedki luuletajad.

➼ Keele ilu ei seisne ju ainult korrektses kirjas ja kõnes – see seisneb hooles keele vastu. Kas inimene hoolib temast piisavalt, et anda talle õhku, vett ja päikest? Ehk kirjutada vähem, aga mõtestatumalt; mõelda, kas sõnadel on vaja kirjavahemärke või äkki sünonüüme... Aina vähemaks jääb inimesi, kel on aega oma taime kasta. Kui kusagil mõnda ilusa keelega inimest märkan, siis jään alati kuulama. See tundub mulle haruldane nähtus. Kuidas teile tundub?

Jah, selliseid inimesi näib jäävat vähemaks. Üks võrratuid vestlejaid oli Fred Jüssi. Kõik tema laused, nii kõnes kui kirjas, olid alati selgesti sõnastatud ja loomulikud, vabad kõigest liigsest – see häälestas ennastki kõnelema täpsemalt, puhtamalt.

➼ Mind ennast häirivad kroonilises ülekasutuses olevad nagu, mingi ja eeeäää palju rohkem kui släng või võõrkeelsed sõnad. Kuidas teil sellega on, mis kõrva valutama võtab? 

Nõus, lodev kõne ei kutsu kuulama.

Huvitav, et enamasti on pea iga inimese keelepruugis mõni ülekasutatud sõna, mida ta ise ei pruugi märgata, aga mis kuulajale kohe kõrva torkab. Ja mõnigi on tänulik, kui talle sellest muigamisi märku anda.

➼ Mida arvate mõttest, et raamat on korraga nii keha kui ka vaim ehk täisväärtusliku lugemiskogemuse juurde kuulub ka raamatuga kehaliselt tuttavaks saamine? Teisisõnu, kuidas te e-raamatutesse suhtute? 

Lugemine on kindlasti kehaline kogemus; raamatut kõigi meeltega aistida, lehti pöörates paberi faktuuri tajuda, köite hõngu sisse hingata on eriline elamus. Samas on e-raamatud jälle ülimalt praktilised; näiteks reisile rohkeid teatmeteoseid või sõnaraamatuid kaasa ei saa ju võtta.

➼ Marju Lauristin on öelnud, et tänapäeva inimene ei talu enam vaimset pinget, vaid otsib ainult vaimset mugavust. Väga tabavalt öeldud, minu meelest. Tunnen seda ka keele puhul: inimene ei jaksa enam oodata, olla "seen" ehk digisuhtluses vastuseta, lugeda keerulisi sõnu või pikki ridu. Ta tahab infot kohe ja praegu. Kuidas teile tundub?

Mulle siiski tundub, et inimene ei taha ainult vaimset mugavust, vaid pigem pingutuse ja lõdvestuse vaheldumist talle sobivas vormis ja rütmis, nii, nagu see enim naudingut pakub. Midagi vaimujooga sarnast. Aga eks inimesed erinevad.

➼ Sel aastal tundsin veidrat uhkust, kui e-etteütluse õigesti kirjutasin. Kuidagi tuli tunne, et tahaks sellest kellelegi teada anda, oma keskkooli emakeeleõpetajale näiteks. Justkui võlgneksin ma korrektse keelekasutuse lisaks endale ka teistele. Kuidas teie end selles osas tunnete? Kas olete andunud grammatikajälgija või on see pigem nuhtlus?

Minu kooliaeg langes sellesse õnnetusse perioodi, mil käivitus salajane üleliiduline rahvuskeelte väljasuretamise programm. Nii et eesti keelt õppisin viimati kuuendas klassis. Isegi ülikoolis polnud võõrfiloloogidele, tulevastele tõlkijatele ja õpetajatele, ette nähtud ainsatki emakeeletundi. Siiamaani kõhklen mõnikord, kuidas õigem öelda on. Aga olen aru saanud, et tihti on ka kogenud keeletoimetajatel erinevad vaated.

➼ Millised suhted teil tehisaruga on, kas sõbrustate?

Paraku pole meid tutvustatud.

➼ Teil on väga šikk Instagrami luulekonto! Kas haldate seda ise?

Kaugel sellest, ma isegi ei tunne inimest, kes selle taga on. Aga kasutan juhust, et tänada teda maitsekate valikute eest.

➼ Kas lubate endale vahel ka ‘’lihtsamat’’ meelelahutust ja panete käima mõne totaka Netflixi seriaali? Vaatate YouTube’st koeravideoid? Või Instagramist meeme?

Koeravideoid vaatan küll. Ja lahendan ristsõnu.

➼ Kui palju on teie elus muusikat ja filmi?

Kontserte külastan üsna tihti, aeg-ajalt jõuan ka teatrisse ja kinno. Aga enamasti kuulan muusikat või vaatan filme arvuti või televiisori vahendusel. Taskuhäälingute juurde juhatab mind enamasti keegi teine ja siis olen tänulik. Kui miski mõnikord häirib, siis kõneleja kalduvus lobisemisele, mõtet selgelt ja kompaktselt sõnastamata.

➼ Milline on teie lemmikviis lõõgastumiseks?

Sõpradega laua ümber või koeraga mererannas.

➼ Kui te ei töötaks sõnadega, siis mille või kellega?

Olen mõelnud, et mulle meeldiks töötada kividega nagu juveliir; vaadelda neid vastu valgust, mõelda, millise lihviga, millises raamistises nende looduslikku ilu kõige paremini esile tuua. Aga tegelikult vist ikka inimestega. Me kõik vajame peegeldamist ja mõnikord tuge.

➼ Olete kirjutanud südame grammatikast: inimlike tunnete ning vaimsete seaduspärade kokkusaamisest. Kui tore väljend! Kas avaksite seda tänaste maailmaasjade valguses?

Inimene ei saa enamasti valida, mida ta tunneb – emotsionaalsete vapustuste eest pole keegi kaitstud. Küll aga on tema otsustada, kuidas antud olukorras reageerida. Enesevalitsus ja selge meel on suureks abiks. Mõnikord tundub, et julgus, iseäranis hulljulgus kipub hoopis rohkem tähelepanu pälvima kui vaprus – ometi on just vaprust ja osavõtlikkust, kannatlikku meelt ja tervikutajust lähtumist praeguses maailmas vaja iga päev. Mulle meeldib väga Marcus Aureliuse mõte: mis tarule tuluks ei tule, ei tee ka mesilasele head.

➼ 1986. aastal ilmunud kogus ‘’Vari ja viiv’’ seisab järgmine luuletus.

Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus,
vaimne igatsus.
Nii naiivne, vapustavalt puhas –
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud.

Teie loomingus on lendlevat ilu, aga ka omajagu raskust. Kas viimane on miski, mida olete alati endas kandnud või on sõnade paberile panemine teie jaoks vabastav? 

Miskit tumedust või raskust olen küll alati endas kandnud. Ja sõnade leidmine olemise paine väljendamiseks on eriti raske. Aga kui see mõnikord iseenesest õnnestub, kui sõnad vabast tahtest, justkui lustiga reastuvad viisil, mis avab uue maailmanägemise võimaluse, siis on see tõesti omamoodi ülendav ja vabastav kogemus.

➼ Ja lõppeks, mis on teie meelest eesti keele kauneim sõna?

Hiljaaegu mõtlesin sünonüümidele. Ja sellele, kui pingutav on olla piisav. See sõna tõuseb otsekui kikivarvule, küünitab, hing ärevusest kinni, seatud eesmärgi poole. Kui ahas ja ahastamapanev eksistents. Ja sealsamas kõrval on sõna küllaldane – muretult laotuv vaheldusrikas maastik, mis ei vaja midagi lisaks, mis tunneb olemisest lihtsalt rõõmu. Neid kahte sõna võib tajuda ka pidevas hõljumises püsiva vertikaal- ja horisontaalteljena, mille ristumispunktis võbeleb inimese elu. Ja tõepoolest, üha enam on hakanud mu meeltes helisema sõna küllaldane, selline helgelt muretu kuldali-kaldali...

Luuletused: Doris Kareva
Fotod: Taavet Kirja
Intervjuu: Paula-Stina Tasane