Imesin põrmandalt varbaküüsi torru ja mõtlesin, missugune inimene ma olen. Mul oli nüüd äsja sünnipäev ja kaaslane tuli koopasse külla. Polnud kaua kellegagi lähestikku koos aega veetnud: istun kodus, siis jõusaalis, jalutan Lidlis, sõidan kooli, vahetan õppejõuga paar sõna, ja siis tagasi koju. Kodus istun oma toas laua taga kallil Varieri toolil. Nädal enne oma sünnipäeva oli siin kolmkümmed kraadi, mispärast käisin metsas järve ääres, sest tahaks juba enne suve pruun olla. Ikka mõtlen, et teeks midagi toredat, käiks kuskil, aga pärast on alati tunne nagu oleks peksa saanud.
Süües vaatan seriaale või filme. Ma meal prep’in nüüd, kuna pettun toidus, millele raha kulutan. Kuiv, maitsetu ja pärast veel halb olla. Magama jään ka seriaalide toel. Enne jäin raamatute toel. Need kaks vahelduvad mul kvartaliti. Mõned suudavad selle pildi ikka niimoodi liikuma panna, et keeruline on pilku eemale tõmmata + kõik on nii lihtsaks tehtud. Mõtlema ei pea. Kõige lihtsam unustamise vorm. Lisaks! saan Letterboxdis end hiljem välja elada. Suur osa mu sissekandeid sisaldavad sõnu “liiga soolistatud” või “pole minu maitse”, aga ka “neurotüüpiline”. Rõve on neid lugeda.
Kuigi ühele olen letterboxditamise, goodreadisitamise ja nii siinsetele kui muudele kultuuriveergudele kritseldades kindlaks jäänud: ma ei taha öelda, et miski on solk. Mõtetest püüan samuti hoiduda, sest ma mediteerin, namaste 🙏. Kui mulle midagi ei meeldi, siis kas ütlen, et see ei meeldi mulle või püüan aru saada, mis mind närvi ajab. Raske on leida asja, mis närvi ei ajaks. Et mis sa sellest sitast ikka torgid, pärast haised nagu tõhk. Hea aitab enam kui hapu hais, sest asi pole ju seriaalis või filmis, vaid minus. Mina ju see, kes cringe’b, mitte Wes Andersoni uus film, mis pole halb, igav või mõttetu, she’s an image on your computer screen. Olen ka analüüsimisega alla andmas, sest analüüsin samuti neid asju, mis mind kotivad. Tulemus on sama biased kui mm, mtea, mumst suht mõttetu. Objektiivsust taga ajada on kui õhust peeru püüda. Et ei tea kust tuli, kuhu läks.
Aga midagi tuleb kirjutada. “Adolescence’i” kohta kirjutasin sellise asja:
Siin oli mul ilmselgelt raskusi tüki helgemaid külgi tabada. Neli sõna ma endast välja pressisin: “oluline teema give more”. Mida ütlevad inimese meeldimised, mittemeeldimised tema kohta? Missugune inemine ma olõ?
Tegelikult on peaaegu kõik üks ja see sama
Ma pole ainus, kes on märganud, et mitte üksnes ei näe suur osa seriaale sarnased välja, vaid ka nende kulg on kui ühe puuga löödud. Josh Rosenberg toob ühes artiklis välja, et kõik “Wednesdayst” (2022) “Cobra Kaini” (2022) näeb välja nagu Kaubamaja teeks jõulufilme. “3 Body Problem” (2024) paistab jagavat oma kostüüme “Avatar: The Last Airbenderiga” (2024), “One Piece” (2023) näeb välja nagu imevõimed avastanud “Bridgerton” (2020) ja “Love is Blind” (2020) kapslid on “Squid Game’i” (2021) klaassillast veibipilve kaugusel. Siin kehtib vist skeem, et kui miski töötab, siis lüpsame seda nii, et on lüpstud. Ja miks mitte? Savi see visuaal, sarnane on ka vorm. Kusjuures, üks otsustav sarnasus on neil veel: kõikide mainitud seriaalide loojad on mehed, kõik 15.
Kujutame nüüd ette mingit filmi või seriaali. Kohtame peategelast temale harjumuspärases maailmas – ta teeb tööd või kõnnib tänaval ja ütleb möödakäijatele tere, [uplifting music]. Võib-olla on tal kõik hästi, võib-olla mitte. Küll aga äkitselt juhtub midagi sütitavat, mis muudab KÕIKE – ta nussib kellegagi ja keegi teeb sellest pilte, et blackmail’ida; või, mis kõige levinum, peategelane kohtab kedagi ja armub esimesest silmapilgust. Nüüd tuleb leida lahendus, kuidas pildid tagasi saada või uue silmarõõmu tähelepanu võita. Seda tehes kohatakse aga kedagi kolmandat. Bella kohtab Edwardit või Jacobit, ma ei mäleta kumb enne oli, kes blow-up’ib ta world’i – elada saab ka vampiirina, kujutad sa ette. Või ka chill’ilt, morjendavad jobimõtted kõrvale pühkides ja peale suitsetades. Elama laiffi! Bella või mõni muu peategelane küsib endalt: have I been living a lie?
Haripunkti veer, kust naasta on VÕIMATU ja tee sinu ees tekitab sama palju küsimusi kui Eesti valitsus. Raja Teele karjub: “Kasi minema!”. Peategelane, nina norgus, komps õlal, avastab, et vana elu oli liiane, kuid uus soodustab südamerabandust. Lahendus on triumf, sextape hävitatakse; või tragöödia, sextape avalikustatakse? Peategelase elufilosoofia ripub kui poodu ja kui ta lõpuks, pärast pikka ja rasket teekonda koju naaseb, on kõik nagu enne, kuid samal ajal üldse mitte. Üldistus on pealiskaudne, aga ehk tuleb midagi tuttav ette? Ilmsed näited sellest vormist on seriaalid “Breaking Bad” (2008), “Ozark” (2017), “The Last of Us” (2023) jt.
Meie kaasaegsed stsenaristid järgivad valemit, mis töötati välja 4. saj eKr, kui Aristotelese kirjutab oma “Poeetikas”, et hea vorm koosneb kolmest peamisest sündmusest. Tema skeemi arendasid edasi hilisemad mehed – Terencest ja Senecast 19. sajandi saksa romaani- ja näitekirjaniku Gustav Freytagini, kes lihtsustas loojutustamise püramiidskeemile – sissejuhatus, pinge loomine, haripunkt, pinge langus ja lahendus. Filosoofilise paralleeli võib leida Hegeli dialektikast, teesist antiteesini ja lõpuks sünteesini. USA ajaloolane Hayden White täheldab, et loojutustamine on nii popp, et isegi ajaloolased kipuvad oma minevikukirjeldusi loojutustamise troopide läbi kujundama, poliitikutest rääkimata. Seda vormi nimetatakse ka nn kangelase teekonnaks või jutustuseks, pääsemisooperiks.
Mingi põhjus peab sellel olema, et me seni üht ja sama lookaart tunda viitsime. UK kirjanik, õppejõud ja raadio saatejuht Eliane Glaser tõdeb väärt essees, et põhjus, miks me diivanil igavusse ei kõnge on see, et vorm on peidus – me ei näe seda. Iga linateose algus püüab tähelepanu ja pommsündmus hoiab mind telku ees kinni kui “Saame kokku Tomi juures” (2006). Põnevusloor, mis vormi varjutab ongi see, mis tingib korduva valemi jätkusuutlikkuse – meile tundub, et iga teos on erisugune. Hollywoodi on kobestanud oma tarnemeetodit, kuid porgandinupp, mis lehtede all peidus, on ikkagi seesama raputus, pinge, mis viib lahenduseni.
Fantaasia, et ma muutun paremaks inimeseks
Kui end veel sügavamale kaevata, siis võib öelda, et selle vormi korduvus on maskeeritud mitmekesisusega ja piiratus vabadusega. Nüüd tulevad suured sõnad – teguviis on tuttav, sest ilmestab hästi lääne tarbimisühiskonda, mi sünnitab iga aasta uue iPhone, mille sisu on eelmisega pea et samane, samas üldse mitte, et müüa, müüa, müüa, müüa. Gümnaasiumi ajalooõpik, millel on uus jõupaber ümber.
See vorm viib linateoses fantaasia kaugetesse soppidesse, kuid lõpp on pea alati üks ja see sama – me naaseme ilusasti oma armsasse äärelinna ühepereelamusse, tuumikperekonna eluideaali, mille kohal tilgub issand ristil. Peatänav on näiliselt täis kohvikuid, kus oma märkmikusse i am grateful for … kirjutada, matcha lattet juua ja e-kirju saata. Aga enamik neist on Caffeinid, Revalid ja Joel Ostrati ketikohvikud, mille latte art on samane ja sai ikka kuiv. Ja kõik on nii kallis. Apollo kino lamamistoolis ootame kogemust, mis avardaks meie vaatevälja, kuid journey takes us ikka ja jälle SFX maailma, kus samastuda on üksnes plastmassi ja prosta stsenaariumiga ning mille aina valjem arvutiorkestrimuusika ja liquid glass visuaal räägib ikka seda sama lugu.
Lõppu märkiv reset või repriis, kojunaasmine mõjub konformistlikuna: meid justkui õhutatakse kujutlusvõime lõputusest viimast võtma ja radikaalselt tegutsema vaid selleks, et enne tiitreid taas reeglit kinnistada. Seikle ja arene tingmusel, et päeva lõpus naased queen-size voodisse doomscrollima, Meta, auto- ja õlifirmade jt ahnuskoide rahakotte rikastama. Teistsugust tööd tegema. Sõitsin trammiga koju ja ühe seina peale oli kirjutatud “Do you believe in life after work?”. Fantaasia eesmärk on pitseerida mugandumist, toimides kui ventiil, mis laseb ohueel auru välja, et rafas saaks tunda, et tegelikult ikka keegi kuskil midagi teeb, tegelikult mai viitsiksi, nii palju muud on teha, ja I LOVE FEMINISM särke osta ja Instas Airbalticu kampaaniat jagada 🥰.
Ma tunnen, et mul puudub agentsus, et mu otsused, soovid ja mõtted ei mõjuta seda, mis toimub meie valitsuses, mille iga lausung sisaldab sõnu “vabadus”, “demokraatia”, “heaolu”. Prantsuse teadlane Christian Salmon märgib, on loojutustamine on laialt levinud nüüdiskultuuris ja ühiskonnas, alates uudistest poliitiliste kõnedeni välja; dokumentaalfilmidest näituste kureerimiseni. Eliane Glaser lisab, et ka raadios on vormiliselt narratiivsed taskuringhäälingusaated, eriti ajaloo ja true crime kohta menukamad kui miski muu. Kõik on kui üks lugu! Tell us your story või MAKE it into a story! Loojutustamine on kuulajat-vaatajat lapsestav, tema kriitilisele mõtlemisele piduri andmine: sündmuste poleemilisus, vastuolulisus ja segasus on moondatud varjatult veenvaks ning isegi kui juttude sõnum on meile kasulik, tähendab selle manustamine intellektuaalsete ootuste alandamist.
Asjad ei juhtu meie elus põhjusega, vaid nad lihtsalt juhtuvad. Meie elul pole arusaadavat grand narrative’i. Me ei võta juhtunust õppetunde. UK romaanikirjanik ja kriitik Rosalind Brown osutab isikliku loojutustamise võimalikele lõksudele: kui sinuga midagi juhtub, muudad selle lihtsalt oma loo osaks, mis võib olla viisiks, kuidas vältida ennetavat tegevust või vastutuse võtmist.
Mõnikord on kergem lugeda, et ema Helena “Emalõvist” (Liina Triškina-Vanhatalo, 2024) muutub ja sellega samastuda, kui et päriselt näha vaeva, et püüda oma lapsest aru saada. Lihtsam on ju vinguda, kui midagi ette võtta. Vinguda, et kool on pask, õpe on pask, juhtimine on pask, kui et seda sakutada, sest see pole turvaline. Loojutustamise menu ja mõju illustreerib võrratult raha, mille Donald Trump pani oma narratiivse meediakampaania alla. People ate that shit up.
Mina olen seisukohal, et isegi tund aega üht ja sama kaadrit sisaldab muutust: selle kogemine toimub minu seest, mitte minust väljas. Peavoolukino, kuid ka -muusika, -visuaalkunsti, -teatri jne puhul ma midagi sellist ei oota, vaid mulle jutustatakse lugu. See lugu ei toimu minu sees, vaid toimubki minust väljas ja ma minu huvi on mõista, mida mulle öelda tahetakse ja kuidas. Ja selle põhjal teen ka isiklikud järeldused – kas ma õppisin midagi uut, kas edastus oli omanäoline. Lihtsurelikena otsime uuendusi, täiustusi oma käitumisse toimimisse ja suhetesse ning filmid ja seriaalid pakuvad selleks soodsat ja odavat võimalust, sest need on kui meie elu virtuaalsed pikendused. Et me oleksime veelgi produktiivsemad, targemad, paremad, edukamad! Sest that’s what it’s all about! Kangelase teekonna monomüüt võimaldab meil kogeda muutumise fantaasiat.
Kas see muutus on meie huvides? Peavoolu filmide poliitika, alates võlts-antikolonialismist “Avataris” (James Cameron, 2009) kuni “Barbie” (Greta Gerwig, 2023) võltsfeminismini, on varjatult konservatiivne. “The White Lotus” (esimene hooaeg, 2021) jõudis peaaegu seada kahtluse alla pikaajaliste suhete jätkusuutlikkuse enne kui mees ja naine taas sentimentaalselt ühte heitsid. Õppetund on väga sageli oma looga rahuloelmine ja tuumikperekonna, äärelinna ja sageli ka ristirahva kapitalismi mugavuste üle uhkuse tundmine. Mingi transformatsioon toimub, kuid süsteem, milles see toimub, jääb peaaegu ALATI samaks. Kuigi on see ju süsteem, mis muutma peaks.
Liigux edasi?
Minu ja minu sõprade lemmik Ursula K. Le Guin seadis oma teoses “The Carrier Bag Theory of Fiction” (1986) kangelase teekonna – mammutiküttide lugu löömisest, torkamisest, vägistamisest, tapmisest, mis on kui inimühiskonna edu alus – kahtluse alla. Le Guin kirjutab kangelase mõõga, nuia, oda või munni asemel anumast, kotist, millega mammutiküti ema, naine, lapsed toitu, riideid, peavarju kaasas kandsid. TÕELINE ilukirjandus, kirjutas Le Guin, on “viis püüda kirjeldada seda, mis tegelikult toimub, mida inimesed tegelikult teevad ja tunnevad, kuidas inimesed suhestuvad kõige muuga selles tohutus kotis, selles universumi kõhus, selles olevate asjade emakas, olnud asjade hauas”.
“Lood võimaldavad meil areneda ja need võimaldavad meil jääda samaks,” ütleb Hollywoodi produtsent ja stsenaariumitoimetaja John Yorke. “See on ilmselt üsna tervislik tasakaal… Me räägime lugusid, et määratleda ennast, oma perekondi, rahvusi.” Monomüüt loodi põlisrahvaste lugude eeskujul, mida valitses tsükliline aeg ja põlvkondade uuenemine: kangelase teekond on üleminekuriitus. Kuid nüüd, kui tänase maailma Bondid on kaabakad nagu Elon Musk, Mr. President või Putin, kes ohustavad geopoliitilist stabiilsust, üldiselt rahu ja ökoloogilist ellujäämist, paistab see vormiline naasmine, reset, kojutulek üha kahtlasem. Et see vorm teenib enam kaabakaid, kui meid, sest nende kujundatud süsteem on miskipärast meie tekstide alus – ilmselge, muutumatu.
“Meie kollektiivne kujutlusvõime ... lämmatatakse,” ütleb UK stsenarist–režissöör Naqqash Khalid. Nagu Le Guin, usub ka tema, et meil tuleks “põhimõtteliselt mõelda sellele, kuidas struktuure uuesti ehitada”, sest need, mille all me elame, “sõna otseses mõttes tapavad meid … olgu selleks patriarhaat, rassism või kliimakatastroof”. Ambitsioonikas kunst võib “kujundada seda, mida me arvame, et meil on võimalik teha”.
Kus on päris mitmekesisus?
Laua taga, üksi, kohkun: miks ma enamjaolt mõtlen, mida ütles režisöör selles steenis näitlejale, et nad niimoodi lolli mängisid, või kes ja kuidas selle “Poor Things’i” (Yorgos Lanthimos, 2023) tooli välja mõtles (ja polsterdas).
Kui tulla vormi juures sisu juurde, siis huvitab mind lisaks monomüüdi vormi kasutusele ka see, kuidas on stsenaariumi arendatud. Miks MINA jutustusest osa ei saa? Ja ma ei mõtle siin vaid USA seriaale, vaid ka Eesti filme. “Pikad paberid” (Meel Paliale, 2024) on minu põlvkonna sõbra lavastatud film, mis tegi mind üldiselt jube rõõmsaks. On aeg, et noori peale lastakse ja nad saavad teha midagi mis neile meeldib, mis pole “Apteeker Melchior” (Elmo Nüganen, 2022) või “Klassikokkutulek” (René Vilbre, 2016). Küll aga oskan mina vaadata seda vaid mingilt vahemaalt.
Mind või teisi minusuguseid inimesi ei leidnud ma “Pikkadest paberitest” üles. Ja ma ei mõtle siin ilmselget, et pedesid, mittebinaarseid või transinimesi, autiste, puudega inimesi, vaid laiemalt. Tead …, ma ei mõtle laiemalt. Neid ei olnud seal filmis, stsenaariumis. Ega “Emalõviski” polnud, kuigi noored olid nagu teemas. Vaatan või kuulan ja olen vastu oma tahtmist ükskõikne, sest see koht, kuhu ma sellise filmiga lähen on kui Burger Box, närtsimiseni ära väisatud. Emel-Elizabeth Tuulik täheldab järgmist: “Kõige selle taustal mõtlen, millal ükskord tehakse naispeategelasega noortefilm. Kuidas on võimalik, et esimese hooga ei meenu mitte ühtegi eesti filmi, mis vaatleks nüüdisaega läbi näiteks 16-aastase tüdruku silmade? Ometi on meil terve trobikond filme, mille peaosalisteks on noored poisid.” Naine on ja jääb inimese parimaks sõbraks.
Kui mina väljas käin, paari ratastoolis, pimedat, paksu inimest näen ikka. Rääkimata nendest, kellel näpud põhjas, või selgelt eristuvatest inimestest. Ma arvan nad oma maailmasse sisse, sest ma märkan neid ja siis ka mõtlen neist. Ja ma ei tee seda nagu sunniviisiliselt, vaid see lihtsalt juhtub. Ma pakun, et juhtub ka teistel. Ma pole ju ainus, kelle tulevikku ennustada, või paberraha noppida tahetakse. Ega ainus, kes KEHVAL hetkel mõtleb, hmm, kas see on mees või naine või kas ta on straight, või … puudega? Üks mees roomas kunagi Tartus Hurda pargis ja ägises. Kiirabi püüdis teda kätte saada, kuna ta oli omajagu süütevedelikku hinge alla ajanud, pudel näpus. Miks ta süütevedelikku joob? Make a film about this …
Need on sageli laetud mõtted või küsimused ja ma usun, et mõni meist kohtab neid ikka. Küll on mulle mõistatuseks, et miks neid inimesi sageli jutustustes pole, kui iga inimlik eeldus, et nad on meie maailmast osa, on täidetud. Liiga tundlik, keeruline teema?
Kui nad kunstilist huvi ei paku, siis vähemasti on nende vaatenurk stsenaariumi loomisel kasulikuks töötlusvahendiks. Muidu jääb n-ö päriselu kangastav film, seriaal minu jaoks laisaks, elukaugeks, sest see keskendub vaid kitsale inimrühmale, keda me kõik teame ja näeme igal pool niikuinii. Valge, able, heteroseksu…, et muud seal pole. Samas kui “teisest” inimrühmast linateost vändatakse, siis on esimene a l a t i mingil määral esindatud, sest see on kui see süsteem, millesse me ikka ja jälle potsatame. Miks see ei võiks olla midagi muud, võimaluste piir on kujutlusvõime.
Ma ei taha sortsutada siin sõbra või üldiselt Eesti filmi või seriaalide peale. Samuti ei otsi ma, mis on kunst, vaid soovin mõista, et kui ma tahan end unustada, lõõgastuda, või süveneda, siis miks ma kaugenen ja tunnen, et ma ei saa, sest krt, lugu hõre kui Maxima sitalint.
Ainus asi, mille kallal pead, jalgu ja käsi murran, on mõtted. Mulle meeldib mõelda ja ma olen vahepeal liiga uudishimulik. Ma ei eelda, et teised peavad samasugused olema: igal oma. Ja kui nüüd mõelda, kas see annab mingi vastuse küsimusele, missugune ma olen, siis vist ennekõike väga uudishimulik, võib-olla ka natuke filtritu 🤭. Et miski mu uudishimu rahuldaks, on tarvis seda, et ma saaks millestki nitrokiirusel mõelda mõtteid, mida ma pole varem julgenud või osanud mõelda. Siin vajub mul selg küüru, sest neid mõtteid ei ei kohta kuigi sageli. V-o prantsuse kinos on neid rohkem kui mujal, samas ka näiteks John Watersi filmides, Anna Hintsi … Neid, mis teevad seest õõnsaks, sest me ei saa neist (veel) aru – võin ma seda mõelda? on see okei? on mul midagi viga? Minu pea ei võta, miks raisata millelegi muu peale jõudu. Palju meil seda ikka on.
¹ Rosenberg, J. (16.08.2024).Why Does Every Netflix Show Look the Same? An Investigation. Esquire.Vaadatud 10.06.2025² Glaser, E. (13.05.2025).Our narrative prison. Aeon.Vaadatud 10.06.2025³ Tuulik, E.-E. (03.2025).Kuidas dešifreerida noorust? Teater.Muusika.Kino.Vaadatud 19.06.2025